Võileibadest eelarvesse

See sai alguse ajavahemikul 100-300 pKr. Rooma loculus (väike koht), mis oli Rooma sõdurite poolt pagasi osana kaasas kantav kohver. Need olid valmistatud kitse- või vasikanahast ja neil oli lukustatav esiklapp. Loculus peitis sõduri toidukoguseid ja isiklikke esemeid. Kuigi Rooma impeerium oli 15. sajandil juba langenud, on kohvrid endiselt kasutusel ja neid kasutavad isegi koolilapsed, nagu me teame Shakespeare'i näidenditest.

Läbimurre tuli 17. sajandil - ilmusid taskud. Kohvrid ei olnud enam nii vajalikud, seega muutusid need erilisemaks, näiteks arsti kohvrid või sõduri kohvrid. Napoleoni armee sõduritele või ameeriklastele kodusõja ajal kuulunud kohvritel olid lisaks õlarihmad.
Umbes samal ajal, 1860. aastal, algatas Downing Street 10 asuv Briti peaminister iga-aastase rituaali, mille käigus esitati järgmiseks aastaks koostatud eelarve punasesse nahast kohvrisse suletud dokumentide kujul (sõna "eelarve" tuleneb ladina bolga sõnast, mis tähendab täpselt nahast kotti või kohvrit). See traditsioon jätkus järgmised 150 aastat, muutes kohvri sünonüümiks finants-, majandus- ja äritegevusele.

Minikontor

Salk, mida kõige jäigemal kujul tuntakse ka portfelli nime all (advokaatide poolt kaasas kantavatest toimikutest), on juba ammu olnud lahendus, mis saadab selge sõnumi kolleegidele, klientidele ja põhimõtteliselt kõigile, kellega te suhtlete: "tal on portfelli, ta peab olema tähtis". Tänapäeval on ärimood oluliselt lõdvenenud ja kuigi disainerkohvrid tähendavad endiselt midagi, on enamik inimesi liikunud edasi seljakottide või moodsate, mugavate kohvrite (nagu meie!) juurde. Lõppude lõpuks on 21. sajandil kõige tähtsam funktsioon koht sülearvuti jaoks, millest on saanud kaasaskantav kontor.